Dvigateli rääkimata lugu

Ivan Lavrentjev

Olen alustanud doktoriõpinguid vähem kui aasta tagasi ja uurin oma doktoritöös Tallinnas tegutsenud Dvigateli tehase töötajate olmetingimusi Nõukogude Liidu viimastel kümnenditel. Allpool avan natuke põhjalikumalt oma töö tausta ja teema valikut.

Dvigatel (vene k liikur) oli üks mitmetest Tallinnas tegutsenud tööstusettevõtetest, millele pandi alus 19. sajandi lõpus. Dvigateli ajalugu on märkimisväärne tänu tehase mitmekesisele haardele ning sellele, kuidas tehase arengus peegelduvad 20. sajandi kõige olulisemad sündmused, drastilised riigikorra vahetused ja tohutud sotsiaalmajanduslikud muutused. Ligi saja-aastase eksistentsi jooksul toodeti tehases erinevaid metallitooteid, vaguneid, komponente sõjatööstuse, kosmosetehnika ja isegi tuumareaktorite jaoks. Viimane asjaolu oli ka põhjus, miks enamasti  oli nõukogude ajal ametlikes dokumentides tehase nimeks salapärane „Postkast 130“ ning selle tegevus oli poolsalajane. Paljud nooremad inimesed ei teagi, kus tehas õieti asus – praegu paikneb samal alal Ülemiste City linnak.

Riik riigis

Kuigi tööstuslikud ja majanduslikud protsessid on kahtlemata huvipakkuvad, pööran oma töös tähelepanu eelkõige tehase juurde kuulunud infrastruktuurile ja mitmesugustele hüvedele, mis kaasnesid tehases töötamisega. Dvigateli töötajad said osaks ulatuslikust võrgustikust, milles oli korraldatud pea kogu nende tööväline elu: majutus, haridus ja koolitus, tervishoid ja puhkus, ideoloogiline kontroll, mitmekesised spordi-, vabaaja- ja kultuuritegevused jne. Kogu Dvigateli juurde kuulunud struktuur oli omamoodi riik riigis – mahukas, võimas, oma konfliktide ja rivaalitsemisega jne.

Taolised võrgustikud kuulusid kõigi suuremate ettevõtete, trustide, loomeliitude jms juurde, kuid Dvigateli oma siiski eristub oma mahu poolest. Aimu selle mastaabist saab, kui vaadata, kuidas mõjutas selle võrgustiku eksisteerimine Tallinna ruumilist arengut, sest Dvigateliga vahetult seotud objekte leiab mitmest Lasnamäe ja Kesklinna asumist ning ka mujalt. Näiteks hetkel käiva punasümboolika eemaldamise eelnõu musternäidis on Dvigateli kvartali kortermaja Tartu maantee ja Liivalaia tänavate ristmikul.

Teema peab kõnetama

Olen varem lõpetanud ajaloo eriala Tallinna ülikoolis ning magistrikraadi sain Helsingi ülikoolist Venemaa uuringute erialal. Tartu Ülikooli doktoriõppesse sisse astudes pidin valima oma teema. Tuleb tõdeda, et idee Dvigateli uurimisest tekkis mul juba ammu, kuid lõpliku kuju võttis peas terve aasta vältel. Nagu ikka, appi tuli andeka autori raamat. Lugesin läbi Yuri Slezkine’i „Valitsuse maja“ ja sain aru, mis suunas liikuma pean. Oma 1000-leheküljelises teoses räägib Slezkine elust nõukogude eliidi jaoks valminud tohutus Moskva elamukompleksis, kuid selle taustal arendab ta laiemat Vene revolutsiooni ja Nõukogude Liidu ajaloo käsitlust. Dvigateli lugu on mõnes mõttes sarnane – see aitab paremini aru saada nii Nõukogude Liidu kui selle inimeste elust.

Dvigateli töötajad olid 99% venekeelsed. Omaette huvitav teema on nende suhted eestlastega ja neid ümbritsenud keskkonnaga. Koos Nõukogude Liidu lagunemise ja Eesti taasiseseisvumisega jäi valdav enamus Dvigateli töötajatest ajapikku tööst ilma, kuid lisaks põhitegevusele ja palgale kadus ka neid ümbritsenud tuttav keskkond, mis oli ilmselt lahutamatu osa nende elust. 1980. aastate lõpus oli just Dvigatel interliikumise keskusi ning arvestatav osa tehase töötajaid võitles perestroika kui ka Eesti taasiseseisvumise vastu. Kui palju mängis selles rolli inimeste suhe tehasega, nende tugev identiteet ja soov oma privileege kaitsta? Loodan, et sellele ja paljudele teistele küsimustele õnnestub väitekirja kallal töötamise ajal vastused leida.

Illustratsioone ja allkirju:

Fassaadi taga on alati peidus ka n-ö köögipool, mida ajaloolane peabki välja selgitama. „Dvigateli“ töötajatele ehitatud Tallinna ühe kuulsaima stalinistliku kortermaja hoov. Foto: Vello Laanemaa, Eesti Arhitektuurimuuseum. https://www.muis.ee/museaalView/4343722

„Dvigateli“ kultuurielu keskuseks oli klubi „Majakas,“ tänaseks maha võetud. Foto: Urmas Ojaste, Rahvusarhiiv. https://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=151570 

Sporditegevus hõlmas erinevaid alasid. Aukiri. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA. https://www.muis.ee/museaalview/51355

„Dvigatel“ ei pidanud turumajanduse tingimustes kuigi edukalt vastu. Ülemiste City. https://www.ulemistecity.ee/wp-content/uploads/2021/01/1991.jpg